Tanel Saarmann
Kristjan Sillaots läks 13 aastat tagasi Peruusse keelt õppima ja ärivõimalusi otsima. Ja jäigi sinna. Ees ootas elu täis põnevust ja luksuslikkust.
Maailma kuulsatel ja rikastel on kodudes, eralennukites ja -jahtidel Eesti firma toodangut. Edasimüüjate ja disainerite liin on pikk ja Alpaka brändi loojad ei pruugi alati teada, kuhu nende toode maandub. Kui teavadki, siis ei tohi nad nimesid avalikustada, ent Kardashiani siiski nimetavad. Eestlaste ettevõte ajab haruldast ja kohati isegi ohtlikku äri.
Kristjan Sillaots (39) soovis õppida hispaania keelt ja tal oli selleks valida kaks maad: Venezuela või Peruu. Saatus ei lasknud tal Eestis peamiselt telenovelade sünniriigina tuntud Venezuelasse minna. See oli suur õnn, sest riigi majandus on katastroofilises seisus. Peruu aga hakkas just sel ajal õitsele lööma. Sillaots meenutab, kuidas ta sinna kolis ja intensiivselt keelt õppima hakkas. Inglise keelega seal hakkama ei saa, isegi kohalikus migratsiooniametis käib jutt ainult emakeeles. Ta palkas kaks eraõpetajat, mõlemad töötasid temaga poolteist tundi päevas. Lõuna ajal vaatas Kristjan subtiitritega filme ja õhtul lahendas õpetajate antud ülesandeid.
„Kahe ja poole kuuga oli keel nii selge, et oskasin vabalt rääkida. Siin kõneldakse väga kiiresti. Kui praegu Eesti uudiseid vaatan, siis imestan, kuidas saab nii aeglaselt rääkida,” naerab Sillaots.
Keelt õppides reisis Sillaots palju ja otsis äritegemise võimalusi. Ta soovis leida midagi, millest saaks tema elutöö. Metallid on Peruus olulised. Riigi majandusest 60–70% moodustab just nendega äritsemine. Ta vaatas sinna ja mujalegi, kuni nägi ja katsus ühel käsitööliste turul alpakanahast vaipa. See oli omapärane ja ülipehme. Kui inimene seda katsub, siis muutub tema näoilme automaatselt. Täiesti uudne kogemus. Elutöö oli leitud.
Alguses käis äri nii, et Sillaots saatis kohalike käsitööliste tooteid Eestisse, kus ettevõtte teine osanik Are Kudeviita (40) pidas väikest poodi. Veidi hiljem liitus meeskonnaga Peeter Pappel (40).
Väga eriline loom
Loo üks peategelasi on Peruu mägedes elav alpaka, kelle vill on ainulaadne. Kõrgmägedes võib ööpäeva temperatuur kõikuda kuni 40 kraadi, miinusest plussi ja tagasi. Alpaka kasukas peab niisiis suutma teda soojas hoida, soojemal ajal ka jahutama. Just sellepärast ei ole see vill võrreldav Eestis kasvatatavate isendite villaga. Alpakasid on maailmas vähe. Täpseid andmeid ei ole, kuid eeldatakse, et neid on 3–4 miljoni kanti. Tegu on väga hea villaloomaga ja seetõttu neid ei tapeta. Võrdluseks: maailma üht kuulsamat villa, kašmiiri tootvaid kitsi on üle 120 miljoni, lambaid üle miljardi. Kuidas siis saadakse alpakanahka?
Peeter Pappel selgitab, et mägedes hukkub eri põhjustel 20–30% kuni üheaastaseid alpakasid. Just nende nahku kasutatakse. Vanemate alpakade nahk kvaliteettoodeteks ei sobigi. Peruus on nii 50-pealisi kui ka 10 000-lisi alpakakarju. Mõnel kommuunil on lausa kõrgtehnoloogilised programmid, mis aitavad õigeid loomi paaritada. Ometi on loomi vähe. Nad elavad vabalt mägedes, mitte farmides, ja seega on nende käekäiku raske jälgida. Farmer märgistab loomad ja õigel ajal neid pügatakse. Siis elavad nad vabalt edasi. Osa alpakasid hukkub, teised võivad farmerit „teenida” pikki aastaid. Alpaka surma peetakse traagiliseks sündmuseks.
Täiesti omaette maailm on villa, aga eriti nahkade ja liha kaubandus. Peruus ei ole üht kokkuostjat ega poodi, kust saaks toormaterjali. On palju pakkujaid ja soovijaid, aga ostmine käib väikestes mägilinnades, mis asuvad pealinnast kaugel. Kristjan Sillaots on käinud mõned korrad vaatamas, kuidas ostmine käib. Eestlasele tundub see kohati uskumatu. Esiteks pead bussiga pikki tunde loksuma. Kohale tuleb tihti minna eelmisel õhtul, et varahommikul karmi külma ja rõskuse käes turuplatsil võitlusse astuda. Kauplemist ei toimu iga päev, vaid heal juhul kord nädalas.
„Ostjad on koos ja läheb päris teravaks. Pead teadma, kes kellelt osta tohib ja kes mitte. Nahkasid ei ole palju pakkuda. Sul on aastas võib-olla vaja 7000–8000 nahka, aga korraga saad 50. Alpakasid sureb vähe, neid sünnib vähe,” selgitab Sillaots. Probleem on ka selles, et nahad ei ole tihti kvaliteetsed. Keerad korra selja ja sulle pannakse heade nahkade vahele kehvemat kraami. Kohati läheb kauplemine väga emotsionaalseks, sest müüja tahab kogu kraami maha parseldada, aga eestlased soovivad üksnes parimaid nahku. Praegu Sillaots ise mägedes võitlemas ei käi. Ettevõttel on kokkuostjad, kes teevad toormaterjali ostmise musta töö ise ära.
Aluspükste väel koju
Ehkki Peruu on üha arenev riik, on seal äri ajamine üsna seiklusrohke. Kohad, kus käima peab, on kauged ja ohtlikud. Arveldatakse sularahas. Võtad pangast suure summa ja loodad parimat. Esmalt lähed maksma, siis tuled kaubaga tagasi. Röövimist on palju. Ei ole Sillaotski sellest pääsenud.
„Raha on röövitud küll, aga mitte palju. Tol hetkel ei olnud mul seda taskus õnneks kuigi palju. Ükskord jõudsin aga vaid aluspükstes tagasi,” naerab ta. Ja lisab, et see juhtus esimestel kuudel, kui ta oli veel täiesti rumal ja varastati sõna otseses mõttes paljaks.
Ometi ei ole ükski juhtum kõigutanud Sillaotsa usku, et see, mida ta teeb, on õige. Tõsiasi, et toormaterjali on raske saada, on üks võlusid. Mujalt sellist villa ei saa ja seda on lihtne inimestele müüa. Alpakanahast ja -villast vaibad, padjad, pleedid ja muu kraam läheb hästi kaubaks. Tooted jõuavad ostjateni tavaliselt edasimüüjate ja disainerite kaudu. Lõpphind kujuneb väga kõrgeks. Eksklusiivsus müüb.
Sillaots asutas koos kohaliku kogenud käsitöölisega Peruusse väikese tehase. Tippajal võib seal töötada kuni 25 inimest, kuid tavaliselt on neid 10–12. Nii karmi kvaliteedikontrolli nagu eestlaste Alpakas ei ole peruulased varem vist kohanudki. Sillaots kiidab oma sealset meeskonda ja ütleb, et töökuselt nad eestlastele alla ei jää. Kui ta kaks nädalat messil viibib, siis ei juhtu vahepeal tehases midagi hullu. Töötajaid ei pea torkima. Palka tuleb maksta igal laupäeval ja töötasu on väga hea. Alpakasse tahetakse tagasi tulla.
„Peruulane ei ole laisk. Et keskklassi jõuda, on vaja läbi lüüa. Kõik maksab – kool, meditsiin –, riiklik süsteem on halb. Arstid on küll head ja töötavad ka erasektoris, aga nende koormus on meeletu,” selgitab Sillaots.
Peaaegu ideaalne paik
Pealinnas Limas, kus Sillaots koos abikaasa ja tütrega elab, on üle 10 miljoni elaniku. Miljonid elavad väga vaeselt, kuid on ka superrikkaid. Kinnisvara hinnad on Limas kõrgemadki kui Tallinnas.
Sillaots ütleb, et Peruus maksab makse ainult 30% ettevõtteid, ülejäänu on varimajandus. Sama seis on musta tööjõuga.
Kuid elu seal on nagu unelm. Sillaots leidis endale kohaliku abikaasa ja neil on tütar. Naerdes ütleb ta, et tema tütar on nagu piimakohv. Peruus on kogu aeg soe, ilmateadet seal ei tunta. Vaid nädala jagu päevi on aastas selliseid, kus päikest näha ei ole. Kõige külmemal ajal näitab kraadiklaas 14–15 soojakraadi. Sillaots käib T-särgis, kohalikud kampsunite ja jopedega ning vaatavad teda kui napakat.
„Aastad lähevad siin kiiresti. Eestis ikka ootasid kevadet ja suve või lumist talve. Siin on kogu aeg suvi.”
Ent riik ägab ränga korruptsioonikoorma all. Ettevõtte tulumaks on küll kõrge, kuid tööjõumaksud jällegi väga madalad. Tööline ise maksab 9–10% ja ettevõte sama palju juurde.
Eestis müük ja disain
Eesti haru juhib Peeter Pappel. Alpaka ei ole ettevõtte ja brändina uus, vaid sai alguse 2007. aastal. Pappel meenutab, et firma käsi käis enne suurt kriisi hästi. Kõik läks müügiks. Kriisi ajal aga kukkus müük peaaegu nulli. Siis liituski meeskonnaga Pappel. Tal oli võimalik minna Hispaaniasse hotelli pidama, aga ta otsustas hakata Alpakat rahvusvaheliseks muutma. Esimesele messile sõiduks võttis ta laenu, pannes oma kodule hüpoteegi. Keegi ei ostnud eriti midagi. EAS andis Alpakale messitoetust ja nad ei jätnud jonni. Teisel messil osteti nende boks tühjaks. Hakkasid tekkima nimekad kliendid: kaubamajad, disainerid ja lõppkliendid. Avanesid suured turud nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Jaapan. Just praegu on Pappel Jaapanis, et seal uusi kliendisuhteid luua.
Peamine müük tehakse Eestist. Siin pannakse toodetele sildid ja logod ning pakendatakse kaup. Eestis tehakse ka lõplik kvaliteedikontroll. Peruu tehas müüb tooteid kohalikele ja USA-sse. Disain on täielikult Eesti pärusmaa ning juba poolteist aastat on ettevõtte palgal Itaalias õppinud ja elanud andekas disainer Anni Ilves.
Mis saab alpakadest?
Alpakasid on maailmas vähe. Kas eestlased valutavad selle pärast südant? Mida teha, et neid rohkem saaks? Pappel ütleb, et nemad saavad seda mõjutada eelkõige niimoodi, et maksavad farmeritele õiglast hinda. Suured kokkuostjad hiinlased ütlevad: anna mulle kõik ja võimalikult odavalt. Eestlased ütlevad: anna parim ja maksame rohkem. Seetõttu on ka nende kokkuostjate võrgustikul nendega huvitav töötada.
Alpaka on põnev loom. Ühelt poolt vajab üks isend umbes hektari jagu ruumi, et oma toiduvajadust rahuldada. Teisalt on ta karjaloom. Üksi olles muutuvad alpakad kurvaks ja hukkuvad. Ent neil endal on stressi kaotav omapära, olemas on lausa alpakateraapiad.
„Võib-olla on see kuidagi ka villakiusse edasi kandunud?” oletab Pappel.
